Heategevus Sillamäe Gümnaasiumis

Täna on  vähihaigete laste  päev. Päev mil mõtleme natuke  rohkem neile väikestele patsientidele, kes  mänguväljaku  asemel  kuude kaupa haiglas ravil  peavad olema.   Detsembris, kui oli jõulude ja heategevuse aeg, kirjutas Eesti Vähihaigete Laste  Vanemate Liidu  aktivist Luive Merilai  ilusa  pöördumise vähilaste aitamiseks.  Sillamäe Gümnaasiumi noored  lugesid selle läbi ja otsustasid: meie aitame, meie annetame.  Korraldasid   jõululaada, kus sai osta omaküpsetatud piparkooke, mänguasju  jm.  Kogu tulu läks annetuseks.  Nii kogutigi  700  eurot ja 12. veebruaril  toimus Tallinna Lastehaiglas  annetuse  üleandmine  Vähihaigete Laste Vanemate  Liidu esindajale.

Toon lugejaini ka Luive  Merilai südamliku teksti väikestest Sangaritest:

AEG ON RAHA! Kas on?
AEG ON ELU. Jah, on!
Kui aeg on lõppenud, on elu peatunud.
Meie seas on palju neid, kes peavad elama hetkes: just nüüd, täna siin – nad ei tea, kas on homset päikesetõusu ja õhtust loojangut. Nemad ei soovi kunagi kuulda, et ajaga saab raha ja vastupidi.

Meie hulgas on olemas palju väikeseid Sangareid, kes teavad, kuhu nad peavad minema, kui näevad eemal haiglat, nad teavad, kus on lähim mänguväljak ja miks mina sinna minna ei saa, nad igatsevad oma lasteaia mängukaaslast, koolisõpra, pinginaabrit. Nad tunnevad haigla igat õde, arsti, nad teavad, kui oluline on nende enda naeratus, sest see tähendab – mul on täna parem.
On liiga palju peresid, emasid, isasid, kes ei saa täna veeta rahulikke päevi lastega – nende laps on haige, vähihaige. Nende laps peab kogema liiga raskeid hetki. Ja kõik need lapsed ja need emad-isad on Kangelased. Kust nad saavad oma jõu, et jaksavad seda kõike läbi teha nii karmil ajal, nagu selleks on kemoteraapia või kiiritusravi, korduvad operatsioonid. Kas sa tead seda, kust? Mina tean: sinust, minust, meist; toetusest, armastusest, hoolimisest.

Lapse vähk pole valik. See laps on võib olla sinu oma. Ta võib olla minu oma. Alati on ta kellegi oma, kallis oma laps. Hoolida, osata märgata, teada, tunnetada, jagada empaatiat, kaastunnet, saab juba varakult ka oma lastele õpetada. Mõista, et anda saab ka võõrale lapsele, et iga kaunis pakendis kingipakk ei pea alati saama minu omaks, selle võib saada ka keegi teine laps, kes vajab minust täna seda rohkem. See teadmine rikastab inimest ja see aina kasvanud headus jõuabki kunagi sinna, et sina suurena, tead, et kinkida saab ka oma headust, näiteks annetades.